11/09 osalesin SEB Tallinna Maratonil. Kõndijana loomulikult, sest kepikõnd on eluohtlik ala. Nimelt astun mina hoogsal sammul, naeratus huulil kesk Narva mnt trammiteed, kui üks tädi kõrvalt otsustas oma keppe kohendama hakata. Tädi suutis kepikese minu kahe kodara vahel sättida nii osavalt, et ühe hetkega olid kõik minu 180 õnnelikku sentimeetrit asfaldi peal horisontaalselt. Tõusin püsti, pühkisin marraskil jalga ja peopesa ning asusin optimistlikult edasi. Finishisse jõudsin ajaga 1:34:34. Tubli tulemus. Ise olen rahul :)
Õnne ka kõigile sünnipäevalastele!
No comments:
Post a Comment